Teel Ukrainasse

Noortelaager Krimmis | Rongiga Krimmi |

2006.a. suvi

Sel aastal soitsime Krimmi nagu toelised turistid. Otselennuk viis meid Simferoopolisse, kus saime normaalselt ja rahulikult oma pagasi Kolja bussi laadida. Raudteejaamas oli alati olnud parkimise probleem ja  ümberringi soimlesid vihased autojuhid, kelle koha me väidetavalt olime hoivanud. Ilm oli soe ja järjekordselt tootas tulla tore puhkus.
Esimene peatus oli nagu tavaliselt “supermarketis”, kust ostsime kilode ja liitritega toiduaineid laagripaika kaasa. Kogemused tulevad aastatega ja seekord jätkuski meil makarone ja maisihelbeid viimaste päevadeni välja. Igaühel oli veel kamapakk ja siirupipudel Eestist kaasa voetud, mis olidki asja eest, nagu hiljem selgus.

Meie majutuskoht oli juba teist aastat Tamara juures. Hoovi oli mitu ilusat tuba juurde ehitatud, nii et 41 inimest 2- ja 3-kaupa tubadesse ära majutusid. Lisandunud oli avar katusealune, kuhu koik korraga sööma, ohtul lauamänge mängima voi telerist jalgpallivoistlusi vaatama mahtusid.

Söögitegemine toimus graafiku alusel ja igaüks pidi oma toidunoud ise puhtaks pesema, nii ei pidanud keegi suuremat töökoormust kandma. Hommikuti oli natuke ponevgi, et mida keegi seltskonnale hommikueineks pakub. Lopuks soovisid osa noori vabatahtlikult ka teiste toidunousid pesema hakata ja selle vastu ei saanud ju kellelgi midagi olla.

Ekskursioonidele viis meid tavaliselt Kolja, kelle LAZ buss juba neli aastat tagasi tundus laiali lagunevat, aga sel aastal töötas ikka sama edukalt edasi. Traditsiooniliselt käisime Jaltas ja Jevpatorias. Uueks ja huvitavaks kohaks oli Balaklava, mida kohalikud Veneetsiaks kutsuvad.

Koht oli toesti ilus. Asukoht oli valitud nii hästi, et seda linna ei olnud mägede vahelt näha enne, kui kohale joudsid. Seal kaljude sees asus Vene allveelaevade tehas ja seetottu on ta turistidele avatud olnud alles väga lühikest aega. Laht ulatub kaugele linna südamesse ja pikkade kaide ääres seisavad Ukraina ja Venemaa juhtivate figuuride väga hinnalised valged mootorlaevad. Linnas oli ainult kaks tänavat, mille ääres asuvad kohvikud ja koikvoimalikud suveniiripoed. Seal korraldatakse väikeste mootorpaatidega  reise Mustale merele, kus saab läbipaistvas vees ujuda ja imeilusat vaadet mägedele nautida.
Ilmad meil sel aastal Krimmis nii soojad ei olnud. Ühel pilvisel päeval otsustasime soita ekskursioonile Suurde Kanjonisse, kus paljud meie hulgast veel käinud ei olnud. Kohale joudes sadas vihma juba nii tihedalt, et ees tundus olevat hall sein. Lihtsam oli kingad jalast votta ja paljajalu edasi minna. Piki orgu mööda libedaid valgeid kive rühkisime ikkagi noorekstegeva allika juurde välja.

Lapsed olid väga vaprad. Keegi ei virisenud, kuigi kuiva ega sooja kohta keha ümber ei olnud. Bussi tagasi joudes pani reisile punkti veel see, et katus jooksis sorinal läbi, nii et vahet ei olnud, kas seisad oues voi oled juba bussis. Vesi jooksis ka mööda televiisorit, hea, et samal ajal ei näidatud meile multifilme.

Meie grupi vanematele liikmetele oli toredaks elamuseks kunagise pioneerilaagri Artek külastamine. Mote Louna-Krimmi ravivas kliimas lastele sanatoorium-laager luua tekkis vene bioloogil Sergei Metalnikovil 1925.aastal. Temale kuulus seal  enne revolutsiooni mois, millest hiljem kasvaski välja Artek.
Sellesse laagrisse oli tol ajal voimalik saada ainult tublidel pioneeridel, headel oppuritel, sportlastel voi monel muul alal silma paistnud lastel. Praegu tegutseb seal samuti laager, kuhu soodustatud tingimustel voetakse vähekindlustatud perede lapsi üle Ukraina ja osa kohti on voimalik täita ka rahakamatel soovijatel. Laager kestab tavaliselt kuu aega, maksab 1000 USD ja töötab aastaringselt.
Laager ise kannab nüüd rahvusvahelise lastekeskuse nime. Nii nagu vanasti, koosneb see halduslikult viiest laagrist, igaühel on oma hiigelsuur territoorium, oma rand ning uhke, botaanikaaeda meenutav park. Seal  korraldatakse lastele koikvoimalikke rahvusvahelisi spordivoistlusi ja loomekonkursse.
Hiljuti ehitati Artekki uus koolimaja, mis välimuselt meenutab tahtlikult Harri Potteri lossi.

Ukraina president soovis, et kool oleks oma varustatuselt parim mitte ainult Ukrainas, vaid kogu Euroopas. Selle tunnistuseks on klassides puutetundlikud tahvlid ja tehnika viimase sona järgi varustatud keeleklassid.  Voimalik on oppida isegi eesti keelt. Oma kiituseks voime öelda, et sellist sisustust leidub juba paljudes Eesti koolides. Laagri territooriumil asub suur spordikompleks saalide ja ujulaga.
Suurt huvi pakkus kosmonautikamuuseum. Unustamatu elamuse jättis Noukogude Liidu esimese kosmonaudi Juri Gagarini trenaŸöör.

Meie jaoks täiesti ootamatult toimusid 16.juulil Beregovojes Eesti Kultuuri Päevad, millega tähistati küla asutamise 145.aastapäeva. See oli toeline külapidu. Keskväljakule anti Eesti väljaku nimi ja sellekohane tahvel paigutati Ed.Vilde mälestustahvli kohale postkontori seinale. Tahvli avamisele järgnesid tervituskoned, kontsert ja rahvalikud mängud. Pakuti mitmete Krimmis elavate rahvaste traditsioonilisi roogasid. Merivälja Kooli rahval olid kaasas kilud ja kamapakid. Kama oli sealsete elanike jaoks täiesti tundmatu ja huvitav jook, mis päris mitmele maitsma hakkas. Kohal oli tsirkus, veeretati loosiratast ja ohtu loppes noortediskoga.

Sel aastal hakkasime oma igapäevaelu kaasaegsemaks tegema. Ostsime uued pannid, suured kausid salatite jaoks ja muud pudi-padi köögi tarbeks. Perenaine käis meie tegemisi pidevalt uudistamas ja oli väga huvitatud oma majapidamise kaasaegsemaks muutmisest. Loodetavasti jääb see majapidamine meie suviseks laagrikohaks veel mitmeteks aastateks.