Comenius-Türgi

Väike meenutus Türgist.

Kui keegi on planeerimas reisi Türki või mõnele teisele islamimaale, on esimene soovitus, mis talle antakse- väldi ramadaani-aega! Õnneks läks see soovitus meist mööda…

“Meie” all tuleb siinkohal lugeda Merivälja Kooli 14 õpilast ja kolme õpetajat, kes Socrates-büroo Comenius projektiga kaks nädalat Türgis keelelaagris viibisid. Meie koostööpartneriks sihtpunktis oli Isparta Ali Haydar Albayraki Põhikool. Kuigi nüüd, peale kuuajalist tihedat suhtlemist türklastega on väga raske neid lihtsalt koostööpartneriteks nimetada, sest arvatavasti sai sellest reisist (ning sellele järgnenud kahest koos türklastega Eestis veedetud nädalast) nii mõnegi osalenu jaoks alguse eluaegne sõprus.

2005. aasta 23.oktoobril alustas meie 17-liikmeline lõbus ja kirju seltskond reisi Ispartasse. Õnneks oli Türgis veel turismihooaeg ning me maandusime lennukiga Antalyas, vaid 150 km kaugusel Ispartast. Usutavasti on turismilinnad Antalya ja Alanya paljudele tuntud, kuid eheda Türgi-elamuse saamiseks tasub küll 150 km põhja poole sõita. Isparta on Eestile sarnase kliimaga mägedevahelisel platool asuv linn, kus koos linna ümbritsevate küladega on elanikke ca 500 000. Linna keskuses, kus ka meie partnerkool asub ja kus meiegi elasime, on elanikke aga u 150 000.

Ispartasse saabudes sai meile osaks tõeline üllatus- lapsi oli nii väga oodatud, et ükski külalisi ootav pere ei tahtnud tühjade kätega lahkuda; aga kuna eestlane oma tagasihoidlikkuse ja vaikse natuuriga naljalt võõras kohas üksi jääda ei taha, siis majutasime lapsed kodudesse kahekaupa. Ootavaid peresid oli aga topelt ning seega läks lahti tõeline turg- parem ja häälekam jääb peale! Niimoodi saime siis oma lapsed türklastele umbes tunni jooksul ära jagatud. Aga tulemus oli suurepärane- lapsed elasid ehtsat perekeskset türgi elu nende tavade järgi, ning meile, õpetajatele, sai osaks kõige südantsoojendavam külalislahkus, mida eales leida võib… Külastasime kõiki kodusid, kes eesti lapsi vastu võtsid ning kogesime, et ….

- kuigi kohapeal oli ramadaan, toideti meie lapsi vaatamata tekkinud ebamugavustele ööpäevaringselt (teatavasti ei söö moslemid püha kuu ehk ramadaani ajal päikesetõusust loojanguni mitte midagi, isegi vesi on keelatud! Söömise aeg algab ja lõpeb kahuripauguga, mis meile kui kõrvalolijatele tuli alati ootamatult…). Türgi söögikultuur erineb eesti omast täielikult- põrandal istudes süüakse madalalt laualt, üheaegselt pakutakse vähemalt 6-8 erinevat rooga ning toitu võetakse oma lusika või kahvliga ühisest potist. Leidub küll ka peresid, kus toit antakse söögikordade kaupa ette igaühele oma taldrikul.

- meie lapsed võeti peredes nii omaks, et kui oli aeg lahkuda või lihtsalt peret vahetada, käidi direktori juures ajapikendust lausa anumas. Ning meile osaks saanud tähelepanu, sõbralikkus ja külalislahkus sulataks ka kõige külmema südame!

- meil kui saksa täpsusega põhjamaalastel, kellele kell on üks mitmest isandast, andis aega harjuda türklaste “loominguline” suhtumine kokkulepitud aegadesse! Nii näiteks ootasime hommikul kella 10-st alates kokkusaamist Isparta maavanemaga; visiit, mis lõpuks peale kella kolme aset leidis, teeks aga oma auväärsuse ja diplomaatilisusega silmad ette nii mõnelegi samalaadsele üritusele.

Kuna eestlase jaoks on Türgi ikkagi sooja puhkamiskoha sümbol, ei tahtnud meiegi kõiki päevi lumiste mägede vahel vaid kahekraadises soojas veeta. Seetõttu võtsime ette ka reisi Alanyasse, kus ootas meid 35 C sooja ja vaid kümmekond kraadi jahedam merevesi. Külastasime seal 12. sajandist pärit Sitsiilia mereröövlite kindlust, käisime jahiga merel ja poolel teel Alanyast Ispartasse asuval kärestikulisel mägijõel raftingut tehes panime 14-kraadises vees proovile nii oma seikluslikkuse kui karastatuse. Elamused olid loomulikult jalustrabavad, kuid reisi tegi täiuslikuks siiski kombinatsioon Ispartas kogetud ehedast rahvuslikkusest ning Alanyast saadud piisavast meelelahutusest. Viimasel päeval, mille Türgis veetsime, nägime ära ka imeilusa E ? irdiri järve, mille äärde- kui kellelgi meist süda Türki jäi- alati tagasi minna tasub! Pealegi- maavanemale sai lubatud, et läheme vaatama ühte Isparta suurematest vaatamisväärtustest- õitsvaid roosiväljasid!

Vaata ka eelmist kohtumist: http://www.meripohi.edu.ee/tyrgi2.php